Hakkan unustama, mis armastus tundus

Hakkan unustama, mis armastus tundus

Lukas Müller


Mälestused on mul ajusse salvestatud nagu ajakapsel, mis ei lülitu kunagi välja. Kuid vähehaaval ja päev-päevalt unustan ikkagi, mis tunne see oli. Unustan aistingud, emotsioonid, koputuse südamesse.

Unustan pisiasjad, mis varem mind kuma panid. Ma unustan viisi, kuidas mu käed tundusid kellegi teise peopesades turvalised. Ma unustan, kuidas mu käed ja õlad lõdvestusid, kui tema poole nõjatusin. Ma unustan, mis tunne oli suudelda kedagi, keda sa armastad, ja tunnen, et aeg lõpeb täielikult. Ma unustan kõik pisikesed detailid, mida ma varem jumaldasin. Nagu siis, kui ta mu käed taskusse pistis. Või siis, kui ta mulle esimest korda ütles, et ta on mind vaevanud.

Mis tunne see oli? Mis tunne oli olla nii turvaline? Et olla nii muretu ja lõdvestunud. Mis tunne oli olla mina seitsmeteistkümnesena?

ta vaatas teda nagu päikest

Sest ma olen kakskümmend neli ja mu käsi pole nii kaua kinni hoitud. Ma olen kahekümne neli ja ma ei mäleta, millal mul oli privileeg langeda kellegi sülle, mitte midagi kartmata. Ma ei mäleta, mis tunne on kedagi nii pehmelt suudelda, see tundub nagu sosin ‘Ma armastan sind’.


Ma ei mäleta seda. Ma võin selle üle mõelda. Ma võin sellele tagasi mõelda, kuid ma ei tunne seda enam. Aga ma tahan. Ma tahan seda kohe tunda. Ma tahan seda kõike meeles pidada. Kuid ma mäletan ainult juppe. Mäletan ainult suuri hetki, mitte pisikesi täiuslikke pisikesi.

Ma unustan, mis tunne on magama jääda kellegi kõrval, kes mind jumaldab täpselt nii, nagu ma jumaldan teda. Ma unustan, mis tunne on tunda end kellegi teise suhtes nii enesekindlana. Armastuses nii kindel olla. Olla nii enesekindel ja veendunud, et armastus suudab kõik vallutada.


Ma ei mäleta, mis tunne on õnnelikku lõppu uskuda. Uskuda lugude raamatu lõppu, mida kõik loodavad ja palvetavad. Mis tunne see oli? Kas ma olin see inimene? See inimene, kes oli nii haiglaselt armunud, pani inimesi peatuma ja vahtima, kui ma kõndisin neist mööda kõnniteed? Kas meie ja tema nägime välja sellised?

Ma ei mäleta seda versiooni minust. Versioon minust, mis naeratas kõrvast kõrva. Minust see versioon, millel polnud ärevust. Versioon minust, mis vaatas teda ja tundis, et mu süda jättis löögi vahele. Minust see versioon, mis teadis tõeliselt, mis on armastus. Minust selline versioon, mis teadis, et suur armastus võib juhtuda ka minusugusega.

Inimesed ütlevad, et armastus ei jäta sind kunagi. Inimesed ütlevad, et armastus peaks kestma igavesti. Aga mis juhtub, kui see hakkab hääbuma? Mis juhtub, kui te enam ei mäleta? Mis juhtub, kui hakkate unustama?


Ma ei taha unustada pisiasju. Ma ei taha tema armastusest midagi unustada. Aga siin ma olen, tunne, nagu oleksin kolm aastat oma elust pimendanud.